V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Kas ma teile hirmu peale
ajasin?»
«Oh ei,» vastas mustlanna.
Rõhus, millega see «oh ei» «oh muidugile» järgnes, oli midagi sõnamatut, mis Fleur-de-
Lysi haavas.
«Te jätsite mulle,» jätkas kapten, kelle keelepaelad lahti pääsesid uulitsatüdrukuga
kõneldes, «enda asemel maha mingi sünge, ühesilmse ja küüraka veidriku, piiskopi
kellalööja, kui ma ei eksi. Mulle öeldi, ta olevat ühe ülemdiakoni sohilaps ja tegelikult
saatan ise. Tal on kentsakas nimi: Kvatember *, Palmipüha, Paastuöö või jumal teab veel
mis! Igatahes suure kellade püha nimi! ja tema julges teid ära viia, nagu oleksite te
kirikuteen-rite jaoks loodud! See on liig! Kuradi pihta, mis see öökull teist õieti tahtis? Noh,
öelge!»
«Ma ei tea,» vastas tüdruk.
«Milline häbematus! Kellalööja tütarlast röövimas nagu mõni vikont! Maamats
härrasmeeste lindudele jahti pidamas! See veel puudub! Noh, see tuli talle ka soolane
maksma