on kvanditud. Kui n = 1 siis aatom on põhioleks, põhioleks võib aatom olla ükskõik kui kaua. Neelatud või kiiratud kvandienergia leitakse valemist: h * f = EK – En EK = energia millelt aatom tuleb En = energia, kuhu ta läheb. Bohri aatom seletab, miks aatom ei kiirga energiat koguaeg, kuid keerulisemate aatomite korral see mudel ei tööta. Elektroni võimalikud orbiidi raadiused on määratud nn. Bohri kvanttingimusega. m = elektroni mass v = elektroni kiirus r = orbiidi raadius n = peakvantarv Kaasaegne aatomimudel Kaasaegne mudeli kohaselt võib määrata vaid tõenäosuse, kust võiks leida elektrone aatomis. Elektroni ei saa vaadata kui kuulikest, mis tiirleb ümber tiiva, piirkonda, kust võiks elektrone leida. Seda nim. elektronpilveks. Kõige tõenäolisem elektroni orbiidi raadius langeb kokku Bohri poolt arvutatud orbiidi raadiusega. Iga elektronioleku määravad 4 kvantarvu: 1. Reakvantarv n 2
ja koos sellega kasvab kiiratava valguse sagedus. Tulemuseks on kahekordne vastuolu eksperimendiga: kõige pealt pole ,,planetaarne" aatom stabiilne, teiseks, ta ei kiirga konstantsel sagedusel. 5. Bohri postulaadid I Statsionaarsete orbiitide tingimus elektron võib elektromagnetilist energiat kiirgamata tiirelda ainult mööda teatud kindlat orbiiti. II Kvantimise tingimus lubatud orbiitide raadiused rn on määratud Bohri kvanttingimusega: h me vn rn = n , n = 1,2,... , 2 me elektroni mass, vn elektroni kiirus, rn lubatud ringorbiitide raadius, h = 6,63·10-34 J·s, n peakvantarv. III Kiirguse postulaat üleminekul ühest statsionaarsest olekust teise aatom kiirgab (või neelab) elektromagnetilise energiakvandi.
annaabi.ee 
