Väga pikka aega on pressi liigitatud üldjoontes kvaliteet- ja tabloid- ehk kollaseks ajakirjanduseks. Viimast mõistet kasutatakse just eelkõige ajalehtede iseloomustamiseks. Tiheda konkurentsi ning paljude muude põhjuste, näiteks elutempo kiirnemise tõttu, hakkab aga mainitud piir aina ähmastuma kuna taotletakse väljaandeid, mis oleksid ka harimata lugejale meelepärased ja pakuksid meelelahutust. Neid ajalehti, mis tegelikult täidavad kvaliteetajalehe tingimusi on vähe ja üldjuhul on need rahvusvahelised (nt. New York Times). Tavaliselt väiksemate riikide meedia antud tasemele ei küündi ja väljaanded on ikkagi mingil määral kollased. Sellist kollasust on võimalik määrata väga paljude erinevate skaalade järgi. Kvaliteetajalehe (nii öelda ,,valge ajalehe") kriteeriumid on küllaltki ranged. Kollasuse vältimiseks peaksid olema kõik kriteeriumid alates sisust kuni formaadini täidetud
Võrdlus Võrdlen kahe Eesti suurima kvaliteetajalehe Eesti Päevaleht ja Postimees paberväljaannet. Esimese asjana torkab silma Päevalehe lugejasõbralikult organiseeritud kujundus. Lehekülgede päistes on välja toodud milliste meediatekstidega on tegemist. Seoses sellega on lihtne aru saada, kas tegemist on uudise (kohaliku, välismaise või pealinna), arvamuslooga, kultuuri- või spordivaldkonda kuuluva artikliga. Postimehes on kasutatud põhimõtteliselt sama lahendust, kuid minule isiklikult meeldib ja kutsub lugema Päevalehe kujundus.
annaabi.ee 
