Ekstensiivseks nimetatakse “igasugust suurust, mille puhul ettekujutus tervikust tehakse võimalikuks tänu ettekujutusele osadest”, s.t. tegemist on osade liitmise kaudu kujuneva suurusega. Kvaliteedi kategooriatele vastavad: 2. Tajuantitsipatsioonid: “Kõigis nähtumustes omab reaalne, mis on aistingute objektiks, intensiivset suurust, s.t. astet” (B 207). Teiste sõnadega, kõigel aistitaval on tema kvalitatiivsuses üks või teine aste, sama omadus võib omada erinevatel astmetel intensiivsust. See ei ole enam mitte ruumi või aja osadest moodustuv ekstensiivne suurus, vaid “intensiivne suurus”. Antitsipatsioonile, s.t. ennustusele, viitab Kant selles mõttes, et konkreetse taju sisu ise ei ole ennustatav, ent kui ennustamatu iganes ta ka poleks, igaljuhul võib ennustada, et ta omab mingit intensiivset suurust.
Stahl näitas, et põlemisprotsess, mille tulemusel ainest eraldub flogiston, on põlemisjäägi flogistoniga ühinemise protsess. Seega formuleeris ta flogistoni mõiste idee abil, mida tänapäeval nimetatakse redutseerimis- ja oksüdeerimisreaktsioonide pööratavuseks. Flogistoniteoorial on oluline osa keemia kui teaduse kujunemises. Flogistoniteooriat tunnustati ligi saja aasta vältel, sest tema omapära seisnes tema kvalitatiivsuses ehk idealisatsioonidel, mis olid saadud üksnes ainete kvalitatiivsete muundumiste alusel. Järelikult niikaua, kuni kvalitatiivsest lähenemisest piisas, siis rahuldas flogistoniteooria keemia vajadusi täielikult. Kui aga lähtekohaks sai kvantitatiivne lähenemisviis, siis pidi flogistoniteooria oma küündimatust tunnistama. 18. sajandi teisel poolel hakkasidki keemiasse tungima kvantitatiivsed uurimismeetodid ja sellega
annaabi.ee 
