Eduard Viiralt
Iroonilismänglev hoiak
jäb koos boheemitseva noorusega seljataha. Ta kunst omandab sisemise tasakaalukuse ning
otse klassikalise harmoonia ja selguse. Tõsimeelselt, tulvil respekti läheneb ta loodusele, otsib
looduslähedast, kõlbelist rikkumata inimest. Kunstnikku köidab inimkeha plastiline rikkus,
vormida ja joonte ilu, ta vaatleb inimest kui looduse meistriteost.
Oma suunamuutusele on Viiralt ise loonud poeetilise võrdpildi eksliibrises hollandi
kollektsionäärile Ants van der Kuylenile (1936), milles deemonid taanduvad madonnakuju
ees. Sellist fantaasiamängu, nagu selles Viiralti ilusaimas eksliibrises, kohtame uuel
loomeperioodil tema pisigraafikas ja visandeis. Suuremates töödes on fantastiline element
allutatud natuurile. ,,Olen realist", nii tavatsenud Viiralt vanemas eas vastata küsimusele
kreedo kohta. Ei saa öelda, et nägemuslikkus oleks tema teostest nüüd kadunud; Viiralti