Eesti keskaeg
sajandiks olid
läänepoolsed läänemeremaad saanud kristlikuks, kuid mere idakallas polnud veel
kaasatud katoliku kirikuorganisatsiooni. Taani ristiti ja sinna rajati esimesed
piiskopkonnad (Lundi) juba 10. sajandi lõpul. Norras, Rootsis ja Islandil levis kristlus
aeglasemalt (nõrk kuningavõim). Eestist ida pool paiknesid õigeuskliku Venemaa
olulised keskused Novgorod ja Pihkva. 12. sajandil hakkab eestlaste ja teiste ristimata
rahvaste kujutamine ühte sulama paganate kuvandina, mille keskseks jooneks
ebausukommete harrastamise kõrval sõjakus ja metsikus. See pidi õigustama nendele
maadele sooritatud sõjaretki. Läänemere idarannik oli saksa ja taani jaoks kui
paganlik vöönd. Ristimine oli õigusakt, mis allutas inimese kiriklikule distsipliinile,
mille osaks olid kirikukoormised. Inimese tõeline, sisemine pöördumine pidi
ristimisaktile järgnema, seda igapäevases hinehoiutöö, jutluste kuulamise ja pihi läbi.