Kõik oli vajunud vaiksesse, sügavasse unne; ei liikumist ega häält, ei usukski, et looduses võib olla nii vaikne. Kui kuuvalgel ööl näed laia külatanumat onnide, kuhjade, magavate pajudega, siis tekib hinges vaikus; ses rahus, peitunud öistesse varjudesse oma tööst, hoolest ja murest, on see tanum vagune, nukker, kaunis, ja näib, et kurjust pole enam maa peal ning kõik on hästi. Vasakul algas küla ääres väli; ta oli kaugele näha, kuni taevarannani, ja kogu sellel kuuvalgusse uputatud väljaavarusel polnud samuti mitte mingit liikumist ega häält. ,,Nõndaks see on," kordas Ivan Ivanõts. ,,Aga kas see, et me elame linna läpasuses ja kitsuse, kirjutame tarbetuid pabereid, mängime vinti kas seegi pole vutlar? Ja kas see, et me veedame kogu elu päevavaraste, tülinorijate, rumalate, laisklevate naiste seltsis, kõneleme ja kuulame igasugust loba kas seegi pole vutlar? Kui soovite, ma jutustan teile ühe väga õpetliku loo."
See kõlbab ainult väikeste tühiste asjade puhul, eriti tüdrukutega, sest nemad ei pea niikuinii sõna, vaid lobisevad kõik välja, kui vihastavad; kuid niisuguse tähtsa asja puhul tuleb kirjutada. Ja verega.» Tom kiitis selle mõtte kogu oma olemusega heaks. Selles oli midagi sügavat, tumedat ja aukartustäratavat; kellaaeg, asjaolud ja ümbrus olid sellega kooskõlas. Ta võttis puhta männilaastu, mis lebas maas kuupaistel, otsis taskust tükikese punast kriiti, nihutas end kuuvalgusse ja krftseldas vaevaliselt järgmised read, kusjuures ta iga tähte nii-öelda maalis, surudes keele tugevasti hammaste vahele: «Huck Finn ja Tom Sawyer vanuvad et nad peavad suu selle üle ja nad soovivad et nad langeksid surnult maha oma jälgedesse kui nad iial lobisevad ja kõduneksid.» Huckleberry oli täis imetlust Tomi kirjaosavuse ja suurepärase sõnastuse üle. Ta võttis otsekohe kuuehõlmast nööpnõela ja tahtis seda kätte torgata, kuid Tom ütles: «Pea! Ära tee seda
annaabi.ee 
