Metsade sääst
meiud. Saaremaal nimetati nende järgi koguni maikuud meiukuuks.
Puude okste seas, mida vanarahvas kasutas, olid kaseokste järel sageduselt teisel
kohal kuuseoksad. Okstest valiti välja võimalikult pikad ja vibalikud oksad ning aeti
need ladvapoolt alates lõhki. Niisugused valmis vitsad käänati võrusse ja sellisel kujul
võisid nad kuni tarvitamiseni seista kasvõi mitu aastat. Kuusevitstega vitsutati
puuanumaid. Neid vajati talu majapidamises väga suurel hulgal. Kuusevitsu peeti
näiteks soolavee nõude peal vastupidavamaks kui raudvitsu. Raudvits roostetas
pikapeale läbi, aga raudvits mitte. Rohkesti kuusevitsu kulus ka korvivõrudeks,
teivasaedade, õlgkatuste jm. sidumiseks. Umbes samadel eesmärkidel nagu kuuseoksi,
tarvitati ka paju, sarapuu, toominga ja teiste painduvate okstega puu- ja põõsaliikide
oksi. Kuuseoksad leidsid sageli veel lisaks kasutust jalamattidena ukse lävel ning
rituaalsel eesmärgil matustel surnuvankri, kirstu ja haua ehtimisel.