Eesti traditsiooniline rahvakultuur
Peaaluseks pandi päitsilaud,
puupakk, õlevihk vm.
Liikuvaid voodeid õppisid eestlased tundma arvatavasti hiljemalt 18.sajandil, hakati neid laiemalt kasutama
alles 19.sajandi esimesel poolel. Vanad voodid olid üsna lühikesed. Küljealuseks kasutati üldiselt takuse linaga
kaetud lahtisi õlgi. Imiku magamisase oli juba eseaial häll (Põhja-Eestis nim kätkiks). 19.saj oli Eestis veel
laialdaselt kasutusel ürgne Ida-Euroopale omane vibuhäll pika nõtke kase- või kuuseridva tüveots pisteti laetala
vahele ja ladvaotsa külge kinnitati nääride abil hällikere, nii et see rippus vanemate voodi ees. Hällikere oli
laudkülgede ja laud- või nöörpõhjaga kastikujuline.
Sisseehitatud mööbliks oli laiast ja paksust plangust tehtud seinapingid rehetoa sööginurga külg- ja
esiseinas. Seinapinkidel istuti, vahel harva ka magati. Seinapinkide ees seisis söögilaud, akendega rehetubades ots
tavaliselt akna poole
annaabi.ee 
