liigid kardavad külma. Hall nulg, korginulg ja palsaminulg sobiksid hästi haljastusse. Ka lossi taha istutas krahv iga pojapoja sünni puhul palsaminulu--need kolm puud kasvavad siiani. Kuuskedest katsetas Berg kanada, musta, sitka ja torkavat kuuske. Leides, et need kasvavad harilikust kuusest aeglasemalt või on külmahellad, ei soovitanud ta neid kasvatada. Hilisem pargihooldaja peale II Maailmasõda metsaülem Herbert Raap istutas siiski Sangastesse 10 kuuseliigi esindajat. Saksamaalt pärit männiseemned andsid kõveratüvelised ja okslikud järglased. Ka Ameerika päritoluga hall mänd ja valge mänd ei andnud soovitud tulemusi. Keerdokkaline mänd kasvas pea 30 m kõrguseks. Seedermännid ei läinud kasvama. Katsetati ka ameerika lehist ja läänelehist-- kokku istutati sadu puid, mida tänaseks pole kahjuks enam säilinud. Okaspuudest kasvas hästi kanada tsuuga, harilik ebatsuuga. Arvukalt on lossi juurde istutatud harilikku elupuud
Okkad: 2...3 cm pikad, nõelja tipuga, jäigad, kinnituvad võrsele radiaalselt. Okka kõigil külgedel rohkelt õhulõheridu, mistõttu okkad näivad hõbedastena. Hõbedased on okkad siiski ainult ühe aasta, hiljem rohekad, püsides puul 4...6 aastat. Käbid: noorelt rohekad, valminult helepruunid, 5...10 cm pikad, seemnesoomused õhukesed, piklikrombjad ja saagjaservalised. Serbia kuusk (Picea omórika [Pancic] Purk.) Omorica Selle kuuseliigi vana serbiakeelne nimetus. 1875. a. prof. Pancic'i poolt Serbia kahes distriktis kasvamas leitud. Väga korrapärase kitsaskoonusja võraga puu kodumaal kuni 40 m kõrgust saavutav. Alumised oksad allapoole kaardunud, ülemised rõhtsalt. Areaal: Kodumaaks on Balkani poolsaar. Kasvab väikesel alal Drina jõe äärsetes Tara mägedes, tõustes kuni 1500 m kõrgusele. Võrsed: hallikaspruunid, tihedalt karvased. Pungad: laimunajad, terava otsaga, vaiguta, naaskeljate soomustega.
annaabi.ee 
