Essee Kristjan Jaak Petersoni oodi „Laulja“ kohta
rahvuslikku omapära ja pidas võimalikuks algupärase eesti kirjanduse loomist. ,,Lauljaga"
üritab ta anda märku eesti keele olemasolust ja seab keele esikohale. Kuigi Peterson peitis
vihjed luuletustesse, üritas ta siiski õhutada maarahvast üles, võitlema oma maa, keele ja
soo eest. Võitlus oma keele ja maa nimel algas juba siis kui Jaak oli pisikene poiss,
külastades esimest korda oma isamaad, vaadates kõrgeid kuuselatvu. Kõik need pikad
jalutuskäigud Tartust, Riiga ja Riiast Tartu, lähendasid Petersoni oma isamaaga. Peterson
pidi tegema otsuse, kuhu maailma ta kuulub, kas talupojamaailma või tõeotsingute - ja
teadusemaailma. Uhke ja sünge maarahvalaulja tegi oma otsuse. See amet oli talle
määratud ja siia ta kuulus, see oli tema saatus. Eesti keel oli tema saatuseks.
Leidsin ühe õpilase kirjutatud teose, kus oli öeldud järgmist ,, Mis on eesti keel? Kaunis. Kes
seda ei märka, pole eestlane