EESTI SIILLASED
rebaste, nugiste ja mitmesuguste röövlindude ohvriks.
Palju siile hukkub maanteedel autorataste all või sureb talvel nälga. Esimesel eluaastal on
surevus väga kõrge: 60--70%. Turvalisemateks elupaikadeks on pargid ja aiad, kus tihti
puuduvad siilide looduslikud vaenlased.
Parkide liigne korrastamine on oht - kui kaovad prahihunnikud, tihedad põõsad ja lauavirnad
ning hooned liigselt üles putitatakse, kaovad ka siilile sobivad praod ja õõnsused hoonete all
ning sissepääsud kuuridesse jm kõrvalhoonetesse, kus osa siile talvitub. Samuti ohustab siili
kulu ja prahihunnikute põletamine.
Siil toob palju kasu nii metsas kahjurputukate kui ka koduaias tigude hävitajana. Seega
ohustavad teda ka aias marjadele kaitseks laotatud võrgud (muide, maasikapeenras ei nopi siil
mitte marju, vaid kahjureid), kuhu ta võib kinni jääda, ning augud ja süvised, kust loom oma
jõul välja ei roni. Lõksujäänud siil sureb kiirelt nälga.