"kuumist" - 1 õppematerjal

Henrik Visnapuu

Oo, põhjamaine armas valge neid, Jasmiin ja loidap, ööpik, toomeleid! Kes sinuga, kes suudab maadelda. Oo valged, roosad, valged ööd ja a´ad! Naist Ma valget arman unistuseni Ei võlu meel ihalduseni Maist Noist kirglik naine, lõunaraad. Ah asjata ta pronks, ta keha lõõm. Sest ainult valgest, valgest hoovab rõõm.  Samas on aru saada, et tal on unistus ka oma maast, oma pere ja kodu loomisest. Ma olen võinud kaua unista Maist Keskpäikselisest, kuumist, vilusaist, kuuskhaljas kodu rannus ilusaist, maist Võimalik, et 1917 aasta lõpupoole ta hakkas jõudma oma elus sellesse perioodi, kus hakkab tekkima tüdimus noorusaja maailmaavastamise ja erinevate naiste vastu ning tahetakse oma ellu midagi kindlat ja püsivat. Kuigi järgmistes luuletustes on näha, et tegelikult ei ole temast kuhugi kadunud nooruslik kirg ja armastus, on tunda igatsust mingi kindla pidepunkti vastu. Ei enam joobumist, ei taha kirge,