Kalju Lepiku mõtetest aru saada on päris keeruline kuna tema luuletused on juba parajad pähklid. Seetõttu pole ma täielikult kindel, mis vaatenurgast ta näeb meid ümbritsevat maailma, inimesi ja loodust. Igal inimesel tekib oma arvamus selle kohta. Ja ma ei hakka teiste inimeste mõtteid ja arvamusi ära rikkuma. Üks luuletus Lepiku kogust tuli mulle väga tuttav ette kuna emotsioone mida Lepik selles luuletuses edasi andis olin ma juba kogenud. Luuletuse nimi on ,,Koer ja kuumees" ja see kõlab nii. ,,Koer ja kuumees" Udu tõuseb kadakapuust lüpsikust. Sinna on lüpstud valgete pilvelehmade piim. Metsade mustrohelised saed saevad pimeduse puu halgudeks. Tuul rabab halud ritta. Öö musta ahju hõõguva suu ees konutab koer, haugub lahkuvat, kollases kasukas kuumeest. Luuletus meenutab mulle neid suvesid mida ma veetsin Märjamaal meie armsas talukeses. Ma olin päris pisike nendel aegadel kui kogu suvi sai veedetud maal, kuid mäletan ikka
annaabi.ee 
