Keevitus
aastal Pariisis esitles venelane N. Bernados kaarkeevituse meetodit,
kus loodi kaar süsinikelektroodi ja tooriku vahele. Täiteaine (varras või traat) söödeti
kaarde v keevisvanni.
Süsinikelektroodiga kaarkeevituse populaarsus suurenes 19. sajandi lõpus ja 20.
sajandi alguses. Benardosi kaasmaalane N. Slavianof arendas meetodit edasi ja 1890-ndal
sai ta patendi metalltraadi elektroodina kasutamise kohta (süsiniku asemel). Elektrood
sulas ja seega töötas see nii kuumaallika kui ka täitematerjalina. Kuid alguses ei olnud
keevis õhu eest kaitstud (hapniku ja N kahjulik mõju) ja seega ilmnesid mitmed
kvaliteediprobleemid. Rootslane O. Kjellberg märkas laevade aurukatelde parandamise
meetodit uurides, et keevismetall oli poore ja auke täis, mis takistas veekindla keevise
saamist. Meetodi parandamiseks leiutas ta kattega keevituselektroodi (patent 1907.
aastal). Parandatud kvaliteet tõi kaasa läbimurde elektrikeevituses, mistõttu seda sai
annaabi.ee 
