Maailmakirjandus IV
selle eest kohtu alla. Kuid Dickensil, Balzacil ega Thackerayl ei olnud probleemi fantaseerimisega.
Ränd on tavaliselt mitte kujunemisromaani rändamine vaid rändamine läbi erinevate ühiskonnakihtide. 50Ndate
lõpul tuleb mängu kriitiline hoiak ja realismist hakatakse rääkima kriitika tasemel. Prantsusmaal on lausa ajakiri
ja almanahh mis mõlemad kannavad nime ,,Realism". Leiti, et tuleb kirjutada täpselt elust maha (fotorealism),
mida ka mõned autorid ka üritasid teha ja jäid kuulsusetusse minevikku. 50Ndatel tekib realistlikus konseptsioonis
muudatus. Kuna siiani on olnud kirjanik see kes kirjutab nii nagu talle tundub õige (18.sajandi kirjanikul ei olnud
ilukirjanduslikku eeskuju).
Realismil ei olnud sellist manifesti nagu romantismil, pigem oli iga kirjanik ise oma manifest. Siit sünnib
realismiteooria mis ei ole ühtne kõigi autorite puhul. Nii tekib küsimus et kes on realist, nt kas Balzac ja Stendhal