Aristoteles ja koolkonnad
Nauding (kr. k. hedone) ei ole E.-l üldse see, mida rangemad filosoofid on alati hedonismi all
tauninud ja arvustanud ning omastanud selle epikuurlastele- nimelt nagu oleks see hoolimatu
kombelõtvus.
Õige nauding on hoopis tark ja mõistuspärane. Nautida tuleb nii, et alati oleks sõpru, et teiste
kadedus ei kahjustaks meid ning et keha ei saaks kannatada. Õige nauding on mõõdukas
nauding vaikses rõõmus, ilma suurema võimu- ja kuulsusejanuta. ``ela tagasitõmbunult ``
Kuna nauding on esimene ja kaasasündinud hüve meie jaoks, ei vali me mitte iga naudingut,
vaid loobume vahel paljudest naudingutest, kui teame, et neile järgneks meie jaoks suurem
kannatus; niisamuti peame paljusid kannatusi naudingust paremaks kui teame, et neile järgneb
suurem nauding .
Niisiis, iga nauding on meile loomupäraselt hüve, kuid mitte iga naudingut ei tule valida,
samuti nagu iga kannatus on pahe, kuid mitte igast kannatusest ei tule hoiduda