Psühholingvistiline essee keeleuniversaalide leidmisest
universaale pole ka leitud.
,,Eesti keele seletava sõnaraamatu" (EKSS) järgi on keel inimese tähtsaim suhtlusvahend, mis
annab edasi mõtteid ja tundeid. Keele abil mõeldakse, seda kasutatakse nii suuliselt kui ka
kirjalikult. Keel ei piirdu ainult suulise eneseväljendusega, vaid on sümbolite ja reeglite
kogum, kuidas edastada infot. Evans ja Levinson (2009: 433) toovad välja viipekeeled, mis
häälikulisest keelest erinevad foneetika poolest, sest neis ei toimu kõnelemis- ega
kuulmisprotsesse, mis aga ei tähenda, et viipekeeled oleks sellevõrra vähem struktureeritud
või väiksemate väljenduslike võimalustega. EKSS kirjeldab viipekeelt kui ,,suhtlemises
(häälikulise keele asemel) kasutatavat viibete süsteemi, kineetilist keelt". Keele definitsiooni
alla kvalifitseerub järelikult ka viipekeel, kus suhtlemisel kasutatakse kehakeelt, zeste.
Senimaani on ainus ümberlükkamatu üldistus kõikide keelte kohta on definitsioon ise: keelt