Suhtluse eelduseks on kanal (suulises suhtluses helilained). Keeleline suhtlus on sõnaline ehk verbaalne, selle tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Keelelist suhtlust toetab zestide ja miimikana avalduv mitteverbaalne suhtlus. Keeleline suhtlus on aegruumiline ainukordne tegevus, mida tuleb lahus hoida keelest kui süsteemist. Suurema osa infost võtab inimene vastu nägemistaju vahendusel. Kõne aga põhineb oluliselt kuulmistaju kasutusel. Kõne arenemine tulenebki kuulmisaistingute töötlemisest ajus ning nende põimumisest ajju talletatud keelesüsteemiga. Kõne on primaarne, kirjutamine sekundaarne: 1.kõnesuhtlus on arenenud ~ saja tuhande aasta vältel. Keelte kirjapanek on hilisem ja vähemlevinud nähtus. 2.rääkima hakatakse enne kui kirjutama. Loomuliku keele vahendusel väljendatud sõnumid vahendavad sisu, mis ei ole sõnumi välise vormiga otseses suhtes. Keelelise sõnumi ja selle sisu suhe on keelesidus ning põhineb konventsioonil (kokkuleppel)
Sõnad on objekti juurde käivad tunnused, ei ole üldistavat funktsiooni. Tähelepanu Kõrgenenud tähelepanu perifeersele nägemisinfole. Info, mis jääb fookusest välja. Metatunnetus Eakaaslastest madalamal tasemel, kuid kohasel õpetamisel on arendatav. Vaegkuuljatest laste areng - Motoorne areng võib mõnevõrra hilistuda. - Osa lapsi õpivad oma kuulmisjääki ise kasutama, kuid enamikku tuleb selleks õpetada. - Kuulmisaistingute ebatäpsus häirib tajude arengut. Alla 3a lapses tekitavad helid pigem segadust (laps on rahutu, kergesti ärrituv), sest ei seostu nägemise ja kuulmise teel saadud info. - Lalina järgselt kujunevad sõnad, mis kipuvad olema algvormis, kõnet võib olla palju, kuid see on ebaselge ja mitte grammatiline. - Alates 4a (sobiva abi korral) on areng selgelt erinev kurdi lapse arengust, sarnanedes tavalapsele. - Kognitiivne areng sõltub sellest, kuivõrd kasutab kuulmisjääki ja teisi meeli
annaabi.ee 
