E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
kui ta pilk teisele seinale langes, kus kõiksugu sõjariistad rippusid. Need meelitasid endist
sõjameest niisuguse väega eneste poole, et sepp suurest hädaohust hoolimata sinna jooksis ja
raske rüütlimõõga seinalt võttis. Kahe, kolme hiiglasammuga kargas ta jälle tagasi ja oli juba
ukse vahel, kui saali teises otsas uks kriiksus ja vali hääl hüüdis:
«Kes seal on?»
Villu ei andnud enesele aega vastata ega pööranud peadki, vaid lükkas ukse enese taga kinni
ja libises kuulmatul sammul edasi. Ta oli pikka ja pimedasse võlvialusesse sattunud.
Käsikaudu
kobas ta õnne peale edasi. Pea kõmistas ta ühe asja üle ja leidis katsumise varal, et see kivist
trepi
190
hakatus oli. Ta lippas trepist üles ja sattus ümmargusse ruumi, kus kõrge ja kitsas aken
niipalju valgusekuma andis, et ta kahte ust võis näha, milledest üks palkonile, teine jumal
teab kuhu viis. Viimase ukse ette jäi sepp seisma ja piilus lukuaugust sisse. Ukse taga mustas