MINA SUHTLEJANA
alates esimesest koolinädalast, mil me poleks omavahel mingil moel suhelnud. Peaks
ütlema, et kool teeb ka omalt poolt kõik, et me ikka võimalikult palju suhtleks, sest
vastasel juhul jääksime koolitöödega hätta. See on ainult positiivne ja usun, et kolme
aastaga, mil me koos seda kooliteed käime, tekivad nii mõnedki pikaajalised kui mitte
eluaegsed sõprussuhted.
Üldiselt mulle küll meeldib suhelda, olgu selleks vastastikune sõnadega dialoog või
kuulmaine, aga kahtlemata pole ma selline inimene, kes suudaks seda teha vahet
pidamata, päevast päeva. Ma väsin ära. Mitte suhtlemine ei ole see, mis väsitab, vaid
inimesed. Tavaliselt ma tunnen need energiavampiirid ära ja üritan nendega
pikaajaliselt mitte kokku puutuda, et ennast säästa. Vahel on see aga paratamatu ja siis
3
ma pean mõnda aega omaette olema, mitte kellegagi suhtlema, et energia taas paika
loksuks.