Ferenz Liszt
mängupõranda äärele ja pidas koosolijatele järgmise kõne:"Austatud koosolijad! Tänan teid
kõigest südamest lahke osavõtu eest, aga see saal einäi minu kontserdiks mitte sünnis olema.
Kui teil midagi selle vastu ei ole, siis lasen ma klaveri võõrastemajasse viia, kus ma korterit
olen võtnud ja mängin teile oma toas, kus lõbusam on viibida, need tükid ette, mis mul
programmi pääle on seatud." See pakkumine võeti vastu ja Liszt ei rõõmustanud oma kuuljaid
mitte üksnes kõige kaunima muusikaga, vaid ka piduliku õhtusöögiga.
Järgmisel päeval kuulutasivad müürilehed teist kontserti, ja sel korral osteti piletid kuni
viimseni ära, nii et saal puupüsti rahvast täis oli. Aga nüüd oli lugu teine. Liszt ilmus
mängupõrandale, mängis põlglikul näol ainult kaks tükki ja kadus siis ära.
Douai- linnas ei olla teda pärast enam nähtud.
HUKKAMÕISTEV KRIITIK.
annaabi.ee 
