V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
hoogu. Iga hoobiga langes ta ümber maha purustatud jäsemeid. Nõnda astus ta sammsammult
edasi kõige tihedamasse ratsasalka peaaegu takti lüües ja jõudsalt hinge tõmmates,
2
6
5
nagu kunagi niitja, kes oma viljapõldu kokku paneb. See oli Clopin Trouillefou. Uks
arkebuusilask murdis ta maha.
Vahepeal avanesid uuesti aknad. Kuuldes kuninga ratsameeste sõjakisa, segasid ka
elanikud ennast asja sekka ja kõigist aknaist hakkas alla hulguste pihta kuulirahet langema.
Kirikuesine oli täis paksu suitsu, mille keskelt musketite tuld vilksatles. Vaevalt võis veel
näha Jumalaema kiriku fassaadi ja vana Haigemaja, mille katuse luugiaukudest kurnatud
näoga haiged alla vaatasid.
Lõpuks pidid hulgused järele andma. Väsimus, heade relvade puudumine, hirm,
kuningaväe äkiline kallaletung, musketituli akendest -- kõik see mõjus rusuvalt.
Pealetungijate ridadest läbi lüües panid nad plagama iga ilmakaare poole, jättes kirikuesisele