Milles seisneb patust rääkides meie vastutus
Hommikul ärgates püüame asetada uue päeva Jumala
palge ette lootuses, et sel päeval me ei tee pattu. Armastaja ei pruugi eirata Jumalat,kuid üks hetk ta
võib taibata, et juba iga järgnev kallistus võib olla ainult vahend naudingu saamisele, ainult vahend
eesmärgi saavutamiseks, mis võib olla esimene samm allakäiguteel, mille lõpus hakkab pidama oma
kaaslast asjaks, naudingu saamise masinaks. Nõnda kaotab iga tegevus kordudes oma
süütuseudeme, kuulekuseelemendi,valmiduse vastu võtta seda, mis tuleb. Jumala pärast käsile
võetud mõtteid – nagu seda, millega praegu tegeleme- jätkatakse, nagu nad oleksid eesmärk
omaette, ja seejärel, nagu oleks mõtlemisest saadav nauding eesmärk, ja lõpuks,nagu oleks meie
uhkus ja kuulsus eesmärk. Niisiis kogu päeva, iga päev meie elus, me libastume, libisemw, langeme
ära – otsekui oleks Jumal meie praeguse teadvuse jaoks lihvitud kaldpind, millel ei saa peatuda.