See on küll noore inimese kuulmisskaala, 20 kilohertsi kõrguseid helisid kuulevad tegelikult vähesed inimesed. Vananedes ülemine kuulmispiir alaneb. Vanemad inimesed ei kuule enam isegi rohutirtsude sirinat, mis on enamasti 8-10 kilohertsi piires. Kuna inimene kasutab kõrgemaid helisid ruumilise asukoha kindlakstegemiseks, siis vanematel inimestel on raskem aru saada, kust mingi heli tuleb. Helisid, mis jäävad inimese normaalsest kuuldepiirkonnast ülalpoole, nimetatakse ultrahelideks. Sinna kuuluvad nahkhiirte ja kashelottide kajalokatsiooniks kasutatavad häälitsused. Kuuldepiirist allapoole jäävaid helisid nimetatakse infrahelideks. Infrahelisid kasutavad omavaheliseks suhtlemiseks väljaspool nägemispiirkonda näiteks elevandid. Kuna madalad helid on hea levikuga, siis on selline kasutus arusaadav. Mõned sellised madalsageduslikud võnkumised on inimesele paremini tajutavad läbi
Akustika on tehnilise füüsika haru, mis uurib häälelainete levimist. Kitsamas mõttes uurib ta häälelainete poolt esile kutsutavat kuulmisaistingut. Seetõttu piirab kuuldepiirkonda lisaks tundlikkusele (alumine kõver joonisel) veel nn. valulävi, millest suurema energiavoo toimel tekib organismi kaitsereaktsioonina valuaisting (ülemine kõver). "Normaalse kuuldavuse" piirkond jääb kusagile nende kahe kõvera vahele. Muide, valulävi toimib ka kuuldepiirkonnast väiksema sageduse (nn. infraheli) korral ja seda arvestab vibratsioonikaitse. Samuti on bioloogiline mõju suurematel sagedustel, aga sellekohased normatiivid ei puutu ei akustikasse ega fotomeetriasse. Nende probleemidega tegeleb kiirguskaitse, millel on omad bioloogilist laadi mõõtühikud. Parima kuulmise sagedusel (umbes 1000 Hz) on valu- ja kuuldelävele vastavate energiavoogude suhe 13 suurusjärku. Et seda mõistlikult gradueerida, võetakse kasutusele logaritmilised ühikud
annaabi.ee 
