Vanasõna kui folkloorižanr
Kui 'targa sõna' puhul viidatakse väljendis sisalduvale suurele tarkusekvantumile, siis
ka 'vana sõna' puhul on eelduspäraselt tegu positiivsesisulise mõistega. Ühend
vana+sõna on väärtustatud kasvõi «vana» tõttu, st minevikku kuulumisest tingituna.
Lisaks juba mainitud vana tarkuse vahendamisele saab vanasõnakasutaja - näiteks
poliitik - ka rahvamehe rolli; kuigi laenulise loomusega, tunduvad vanasõnad kuuluvat
meie rahva sfääri. Seega püüab poliitik paista rahva hääle kuuldavakstegijana.(R.
Järv ,,Vanasõna ei ole varnast võtta")1
Vanasõna tunnusteks on lühidus, poeetilisus ja didaktilisus. Peale lühiduse on
vanasõnades taotletud ka kontsentreeritud sõnastust. Nagu mujal, nii tuleb ka eesti
vanasõnades sageli ette nn. vormielementide, on-verbi, mitmesuguste korduvate
osade jms väljajätteid, nt. Igal linnul [on] oma laul. Samas varieerub vanasõnazanri
enda piires vanasõnas olevate sõnade arv tublisti on nii kahe- kui ka
viiekümnesõnalisi ütlusi
annaabi.ee 
