"Armasta oma ligimest" kirjand
jumal ega rotid, vaid ta ise. Esimeseks sammuks enda parandamise teekonnal on ju alati olnud
abivajamise tunnistamine, ei ole võimalik abi pakkuda kellelegi, kes seda ei taha.
Õnnetu ja üksik inimene on aga sageli liiga arg, et abi otsida, seepärast peaks olema valmis
pakkuma oma sõprust ka neile, kes seda esmapilgul ei paista soovivat. Liiga tihti
alahinnatakse jõudu, mis on puudutusel, lahkel sõnal, kuulaval kõrval, ausal komplimendil või
kõige väiksemalgi zestil, mis näitab hoolivust, sel kõigel on potentsiaali kellegi ellu rõõmu
tuua. Sõnad ja teod võivad muuta maailma paremaks, aga ka halvemaks paigaks. Seepärast on
oluline kasutada positiivseid sõnu, mõelda häid mõtteid, sest nende mõju on nakkav ka
kõikidele teistele.
Inimesele abikäe ulatamine, sõpruse pakkumine ei maksa midagi, kuid on väärt palju.