Marie Under
löön ise õõtsuma kui pirk. hädakisad ammu karjut.
Ja rannal valge varvas-aid. Silmil vist on surilina;
Kolm mütsi, miski mütse all: häälitsed kui võõras lind.
sääl kargleb kaarik-kukerpall, Ons see minu oma mina?
kui sõidaks võõraid teid ja maid. Ons see minu oma rind?
Käin ise võõraid teid ja maid. Millal kõrv mu üle vere
Kõik ümber kirev, kuld ja küüt, erksalt kuulatusse vajuks?
kui oleks rõõmud pihku püüt, Siis üks algav ootushere
mu käsutada jalamaid. aimus tiineid tunde tajuks.
Ju hõõgub päikses kõrvalest. Ärkaks jooks mu põlvekedras,
Eest pudenenud piir ja perv: kustuks ööde suitsev tukk,
lööb vastu laineid süameserv haljalt nagu uba kõdras
ja lõokestesse kätetõst. ärkaks süda - kirev kukk!
annaabi.ee 
