A.dumas Kolm musketäri terve raamat
Seekord -- oh mu jumal, kes
oleks seda võinud eelmisel õhtul öelda -- hakkasin kartma, et ta ei tule.
Lõpuks nägin, kuidas lamp aeglaselt ülespoole kerkis ja kadus. Pimedus vallutas mu
toa, kuid ma pingutasin, et oma pilku sellest läbi puurida.
Möödus umbes kümme minutit. Polnud kuulda midagi peale minu südame löökide.
577
Ma palvetasin taeva poole, et see mees tuleks. Lõpuks kuulsin nii tuttavat ukse
avanemise ja sulgumise häält. Vaatamata paksule vaibale kuuisin, kumas põrand kriuksus
sammude all. Ja vaatamata pimedusele nägin varju lähenevat oma voodile.»
«Rutem, rutem!» hüüdis Felton, «kas te ei näe, et iga teie sõna põletab mind nagu
sulatina!»
«Siis,» jätkas mileedi, «võtsin kokku kogu oma jõu, meenutasin, et kättemaksu või
õigemini kohtumõistmise tund on tulnud. Tundsin ennast teise Juuditina. Võtsin ennast
kokku, käes nuga. Ja kui ta oli jõudnud minuni ning sirutas oma ohvri otsimiseks käed,