V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
«Te Deum laudamus!» 1 hüüdis Jehan oma urkast
välja tulles. «Nüüd on mõlemad öökullid läinud. Oeh, oeh, hax, pax, max! Kirbud,
marukoerad! Kurat võtku, jätkus mulle nende jutuajamisest! Pea huugab otsas kui kellatorn.
Hallitanud juust veel pealekauba! Noh, läki nüüd alla, aga vanema venna kukru võtame
kaasa ja mündid muudame pudeliteks!»
Ta heitis kalli kukru sisse pilgu täis õrnust ja imetlust, kohendas oma riideid, pühkis
kingad puhtaks, lõi kuuevarrukatelt halli tuha maha, vilistas lauluviisi, laskis hundiratast,
uuris, kas kambrist midagi kaasa ei saaks võtta, haaras kolde pealt mõne klaasist talismani,
mida kõlbaks kalliskivide pähe Isabeau-la-Thier-rye'le anda, ja tõukas siis ukse pärani, mida
ta vend oma suurest armust lukustamata oli jätnud, jättis selle ka omapuhku lahti, aga
õelusest, ning läks linnuna astmelt astmele hüpates keerdtrepist alla.
1
5
8
annaabi.ee 
