Piibeleht oli ju lihtne mees, ilma suurema varanduseta ja veel kirjanik ka, mis ei olnud just Vestmanni jaoks õige mehe amet. Samuti on autoril ka pooldav suhtumine Vestmanni enda suhtes, kes oli tark ning auväärne mees ja alati väga enesekindel. 2. Autori remargid on sisukad ja üksikasjalikud ning annavad edasi nii tegevust, olemust, kui ka tegelaste isikupära. Enamjaolt siiski on kirjeldatud tegevust näiteks Piibeleht(hammustades) või (kätt kuuetasku pistes). Kohati on kirjeldatud ka tegelase välimust näiteks Piibeleht- kannab kingi ja vormist läinud mustjat ülikonda; kokkutõmbunud käised ja püksisääred on lühikeseks jäänud; välja veninud taskud. On ka kirjeldusi ja tähelepanekuid tegelase harjumuste kohta, et moodustada tast parem üldpilt lugejale, nagu näiteks: Piibeleht näkisb alati vestlemise ajal päevalilleseemneid. 3. Vestmann- Uhke ning võimukas ärimees, kes oli harjunud saama, mida tahab.
Joe järgis tema eeskuju. Tom lebas veidi aega liikumatult käsipõsakil, silmitsedes tähelepanelikult mõlemat. Viimaks tõusis ta ettevaatlikult põlvili ja hakkas hubiseval laagritulepaistel midagi otsima. Ta uuris mitut valget õhukest poolsilindrikujulist sükomoorikoore tükki ja valis neist lõpuks kaks, mis näisid talle sobivatena. Siis põlvitas ta tule kõrvale ja kritseldas vaevaliselt mõlemale midagi oma punase kriidiga; ühe keeras ta kokku ja pani oma kuuetasku, teise aga Joe kübarasse, mille nihutas veidi kaugemale selle omanikust. Peale selle pani ta kübarasse mõned peaaegu hindamatu väärtusega kooiipoisiaarded, muuhulgas tüki kriiti, kummipalli, kolm õngekonksu ja ühe seda sorti kuulikese, mida tunti «eht kristallina». Siis hiilis ta kikivarvul ettevaatlikult läbi metsa, kuni oli kindel, et ta viibis väljaspool kuuldekaugust, ja pistis siis otseteed jooksu liivamadaliku poole. 15. PEATÜKK