"Anne Boleyni õnn ja hukk" - Robert Widl
''
''Majesteet,'' ütleb Thomas Boleyn ettepoole nihkudes, '' need on minu tütred. See...
siin on Mary!''
''Kui vana?'' küsib Henry silmi vidutades.
''Üheksateist aastat,'' sosistab Mary ja teeb õukonnakniksu.
''Ja see on... tema õde?''
''Õige, Majesteet, '' kostab Boleyn. ''See on mu noorim... Anne.''
''Kui vana?'' küsib Henry jälle.
''Viisteist.''
Henry patsutab tüdruku põski. ''Viisteist,'' lausub ta mõtlikult. ''Ja mida te siis nüüd
teha kavatsete? Isa kuuesabas rippuda ja sõrmega seina uuristada?'' Ta naerab
ülemeelikult.
''Ma mõtlesin,'' kogeleb Boleyn segaduses, ''et kui Majesteet suvatseb olla armuline
ja halastab mu tütardele...''
''Kulla mees,'' naerab Henry laia suuga, ''ma ei pea tütarlaste internaati. Kuigi
kuninganna...'' Ta pöördub armastusväärselt Catherine'i poole: ''Madame, võib-olla
oleks teil oma kaaskonnas vajadus kahe väikese õienupu järele, kes patupaabelist
tulles vajaksid täiustamist vanas heas inglise kasvatuses