Sõnamõrvar
muutus. See oli jube!
Ühel esmaspäeva hommikul hiilisin kikivarvul toast välja, trepist alla ja olin peaaegu
köögis, kui kuulsin enda selja taga naeruturtsatusi. Pöörasin ringi ja nägin, et see naerja
oli Stiiv-Maikel, minu mees, kes tuli dusi alt.
"Kuhu sa selle klounikostüümiga lähed?" küsis ta.
"See poe mingi klounikostüüm, vaid mu töövorm!" ütlesin vihaselt ja natuke häbelikult.
See kostüüm nägi välja nagu meeshotellitöötajatelgi, aga see kuueosa oli püksteosa
küljes, mitte eraldi. See kostüüm oli erkroheline.
See sarnanes pigem klouniülikonnaga, kui pitsabaari töötaja vormiga. Kõige hullem oli
see, et mul oli peas skaudimüts, kaelas skaudirätik ja peas oranzid päikeseprillid. Müts oli
erkroheline ja rätik oranz, kollaste servadega. Ma läksin kööki, tegin endale paar võileiba
ja kugistasin need kiirelt alla. Ütlesin Stiiv-Maikelile
"Head aega, ma tulen õhtul." Ta hakkas naerma ja ütles: "Kui sa siis veel elus oled!"