V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Mis te tast arvate?»
«Noh!» vastas paks ametimees ikka veel unega võideldes. «Üsna lõbus tükk teine!»
Gringoire'il tuli selle kiitusega rahule jääda, sest käteplagina mürin ja ääretud
vaimustushüüded katkestasid äkki selle vestluse. Narride paavst oli valitud.
«Braavo, braavo, braavo!» kisas rahvas igast nurgast.
See oli tõepoolest imelik lõust, mis sel silmapilgul roseti augus säras. Pärast kõiki neid
viie- ja kuuekan-dilisi ning vormituid nägusid, mis üksteise järel august olid paistnud, ilma
et nad seda grotesksuse ideaali oleksid väljendanud, mis rahva orgiast elevil meelekujutuses
oli tekkinud, võis võitjaks saada ainult niisugune meeliülendav lõust, nagu see nüüd
koosolijaid hämmastas. Isegi Coppenole plaksutas talle; Clopin Trouillefou aga, kes ka
võistles (ja kes võis oma näo jumal teab kui inetuks moonutada), tunnistas enese võidetuks.
Meie ütleme sedasama
annaabi.ee 
