Friedebert Tuglas „Väike Illimar”
Koertele Kaanu algul ei meeldinud. Ta oli isemoodi mees. Kaanu rääkis Illimari emale ning tädi
Liinale oma kosjaskäigust ja muustki. Illimari ema ravitses tema vasakut õlga ning siis läks
Kaanu minema. Vihma sadas endiselt.
4
Kolm päeva oli nüüd olnud käre külm. Sel päeval hakkasid Illimari ema ja tädi Liisa kangaspuid
üles seadma ning Illimar jäi neile pidevalt ette ning Illimari ema saatis siis poisi välja. Illimar
pandi paksult riidesse ning Karla vana kuubki aeti talle selga. Ema luges Illimarile sõnad peale,
et ta ei külmetaks ega jääle ei läheks ning külmetaks. Illimar hüppas algul maja ees peenikese
jääkihiga kattunud lompides, kuid siis läks ta järjest rohkem järve poole. Ta katsetas jää tugevust
ning varsti kõndis ta vabalt tervel järvel. Ta oli seal ikka päris kaua kuni nägi järve äära Kährit
ning Millit. Nad olid mitte kuskilt välja ilmunud. Siis istus Illimar tammi all kaua ning kui tal