Gustav Suits Eesti luules
kuna kajastas hästi sajandi alguse revolutsioonimeeleolu. Suitsu teine kogu „Tuulemaa“, mis
ilmus aastal 1913, on jäädavalt Eesti luuleraamatute tippude hulgas. 1922. Aastal jõudis
lugejateni Suitsu kõige mahukam ja komplitseeritum luuleraamat, mis hõlmas luulet aastaist
1913-1921. Kirjaniku neljas põhikogu „Tuli ja tuul“ ilmus 1950. a. Stockholmis.
Gustav Suitsu tulekul oli Eesti värsikultuur väga arenenud ja oli olemas väga
mitmekülgne omakeelne kutuur. Rahvalaul, mida 19. sajandi kestel kasvava usinusega
koguti, ei olnud enam pelk valgustuslik huvi, vaid oli jõutud taibata selle esteetilisi väärtusi.
Gustav Suits oli üks nendest, kes regilaulu võimalusi ka luule praktikas läbi proovis.
Kõige suuremas üldistuses on Gustav Suitsu luules näha kaht põhialget:
ühiskonnakeskne lüürika ja indiviidikeskne lüürika.
A. H. Tammsaare on märkinud, et Suitsu keelekasutuse uudsus ei peitunud niipalju uutes
annaabi.ee 
