Jean Rouch, Moi un Noir
Omandanud 1941. aastaks Pariisis
insenerihariduse ning olles mõnda aega Teises maailmasõjas sakslaste tagasi hoidmiseks
Prantsusmaal sildu nende ehitamise asemel hoopis õhku lasknud, siirdus noormees Nigerisse
(tol ajal Prantsusmaa koloonia4) oma insenerioskuseid konstruktiivsemal moel kasutama5.
Olles küll õpingute ajal Pariisis juba antropoloogiliste filmidega kokku puutunud,
tundis Rouch just tol perioodil Nigeris antropoloogias ära oma tõelise kutsumuse6. Seal
puutus Rouch kokku Songhai rahvaga, kelle seast ta leidis eluaegse sõbra ning
koostööpartneri Damouré Zika ning kes omakorda avas Rouch'ile kohalike religioossete
traditsioonide maailma7. Vaadeldes seestunud tantsijaid kinnistus Rouch'is arusaam, et parim
viis nähtu edasiandmiseks oleks seda filmida8. Ometi seisnes tema etnograafiaalase
uurimustöö algus just märkmete ning fotode tegemises, et neid siis Pariisi Musée de
l'Homme'i antropoloog Marcel Griaule'ile saata9
annaabi.ee 
