Eesti 1918-1939
osutus liiga kiireks ja tõi 1923. A kaasa kriisi. See sai alguse rahandusest: anti välja suuri laene. Sajad
ettevõtted pankrotistusid ja tekkis tööpuudus, elatustaseme langus. 1924 a kevadel käivitas
rahaminister OTTO STRANDMAN uue majanduspoliitika- valitsuse sekkumine, et suunata
majandust. Veneturult orienteeruti ümber Euroopa turule. Tööstuse asemel esikohal põllumajandus:
riik aitaks kaasa ühistegevuse arendamisele, maaparandusele ja sordiaretusele,
kutseoskustelevitamisele. Enamasti arvestati Eesti vajadusi ja võimalusi, toetati neid ettevõtteid, mis
kasutasid kodumaist kütust ja toorainet. Rahvasteliidu vahendusel hangiti välislaen, mille abilt tehti
panga ja rahareform. Uus kurss osutus sobivaks ning 1920 aastate teist poolt iseloomustas majanduslik
tõus: suurenes põllumajandus- ja tööstustoodang, kasvas eksport, tõusis elutase, avanesid võimalused
uuteks investeeringuteks. Kümnendi lõpuks oli Eesti tõestanud suutlikkust majanduslikult püsima
annaabi.ee 
