E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Aga kõik ei rääkinud siiski puhast valet.
«Te tunnete ju kõik Kuuno Rainthali,» alustas oma juttu tüvikas, punane mees, keda tema
juuste ja habeme kärva pärast Rebase-Reinuks kutsuti. «Vaat' see on noormees, kelle pähe
mõistuse poolest mahuks teisi päid tükki kümme halli habemega tükkis. Ja missugune sõdija!
Ma ütlen, et . . . et . . . minagi tema ees araks läheksin . . . see on, ma ei pistaks plehku, sest
mina ei pista kellegi ees plehku . . . aga nõnda nagu veidi kutistav oleks niisugusele vastu
hakata.»
«Hohohoo!» kajas rõõm kunstliku kõnekäänu üle ümberringi, ja terve koor päris noore rüütli
Kuuno von Rainthali tegudest ligemat teatust.
«Meil oli,» algas jutustaja punaseid vurrusid keerutades, «meil oli mineval suvel ving ninas,
et leedulased meid sel aastal nokkimata ei jäta.
40
Kui säherdusi asju on tulemas, siis on inimesel otsekui teravam silm ja teravam nina.»
«Ja-jah, jänese silm ja hirve nina,» pilkas keegi kuulaja.