A.dumas Kolm musketäri terve raamat
«Oh!» ütles Athos, «oh ei, see on võimatu! Jumal ei luba niisugust kuritegu.»
«Vett, vett!» hüüdis d'Artagnan, «vett!»
«Oo, vaene, vaene naine,» sosistas Athos murtult.
Proua Bonacieux avas d'Artagnani suudluste all silmad.
«Ta tuleb tagasi teadvusele!» karjatas noormees. «Oo, mu jumal, mu jumal, ma tänan
sind!»
«Proua,» ütles Athos, «proua, taeva nimel, ütelge, kellele kuulub see tühi klaas?»
«Minule, härra . . .» vastas noor naine kustuval häälel.
«Aga kes valas teile veini, mis oli selles klaasis?»
«T e m a.»
«Aga, kes on see t e m a?»
«Oh, mulle meenub,» ütles proua Bonacieux, «krahvinna Winter . . .»
Neli sõpra karjatasid ühest suust, Athose hääl aga kajas teistest üle.
Sel hetkel muutus proua Bonacieux' nägu surnukahvatuks. Tuim valu pani ta kõikuma
ja ta langes hingeldades Porthose ja Aramise käte vahele.
D'Artagnan haaras kirjeldamatu ahastusega Athose käe ja küsis:
«Kuule, sa usud ...»
annaabi.ee 
