Tõde ja Õigus II Terve tekst
hakanud. Ning mida priskemini lilled kasvasid, seda rohkem mina kahtlesin. Lillede kasv tuletas
mulle meelde nimelt egoismi, lillede kasv minu isa haual. Ja nõnda küsisin endalt: Kas oli minu
vale isale tõesti armastuse vale või ainult peidetud egoism? Ma ehk ei teinud kõike võimalikku,
et isa kodumaale viia, sest ma mõtlesin rohkem iseendale kui temale, ja et ikkagi nägu teha,
nagu mõtleksin ma aina temale, selleks leidsin selle vale. Mul oli raske näha palvet ja etteheidet
isa kustuvais silmis, ja et sellest raskusest pääseda, valetasin ma, et aga iseendal oleks
kergem. Isa saatus jättis mind ehk hoopis ükskõikseks, sest ma mõtlesin: tema sureb varsti
niikuinii, mis temast. See on esimeseks. Ja teiseks: Isegi kui minu vale oleks olnud puht
armastuse vale, ka siis poleks mul õigust olnud teda kasutada. Miks? Aga sellepärast, et ilmas
on midagi suuremat, kõrgemat ja pühamat kui on surija lohutamine, kuigi see surija oleks sinu
oma vana isa, ema, poeg, tütar või naine
annaabi.ee 
