Luule loovtöö
,,Täna on mul väga palju teha:/ vaja mälu tappa
lõpuni,/ vaja kiviks muuta hing, et keha/ õpiks elama nüüd uuesti." Nagu laulusõnad ütlevad,
siis ,,elu tühjal laval" on kehal võimalik edasi kõndida, kuid hing on igaveseks surnud.
Kannatused võivad isegi viia kartmatuseni surma ees. Ehk on luuletaja, näinud pealt teiste
elulõppe, mõistnud, et ühel hetkel kaob ka tema siit maailmast. ,,Sa tuled niikuinii miks
mitte nüüd?/ Ma ootan sind see on nii raske mulle./ Ma tule kustutin, uks avat ja mu hüüd/
on, kes nii lihtne sa ja imeväärne, sulle." Ahmatova leppis paratamatusega ning lausa kutsus
surma enda juurde.
Ka Sergei Jessenin (1895-1925), kes on end nimetanud ,,viimaseks külapoeediks", kirjutab
eluküünla kustumisest rahulikul ja loomulikul toonil. ,,Kõik me vähehaaval kaome sinna,/ kus
on igavene rahuriik./ Tuleb minulgi vist varsti minna, vaesed kondid koristada siit." Jessenin
tunnetas ette peatselt saabuvat surma ning ei kartnud seda
annaabi.ee 
