EDGAR ALAN POE 1. E. A. Poe oli romantik, müstik, kes ülistas teadust ja tehnikat, (klassitsismi lõpp ja romantismi algus). Tema loomingu peamine põhimõte oli kunstiteose ühtsuse nõue, mis oli seotud terminiga ILU. Kunst tähendaski ilu loomist, mis peaks rahuldama inimhinge kustutamatut janu. Ta jõudis järeldusele, et inimesel ei ole võimalik teostada oma ideaali ning seetõttu on tema teostes esikohal eetiliste eesmärkide saavutamine, et seda kaudu seletada inimestele mõistmatu, kummalise, salapärase, kosmaaride ja õuduste võlu. Armastus on tema loomingus ühendatud alati surmaga (armastus on tugevam kui surm; armastus võidab surma ära Orpheus ja Euridike). Kui poleks surma, siis ei oleks
Krahv Monte Cristo on Dumas ainuke kaasaega ksitlev romaan. Tema kangelase naasmine langeb Napoleoni-jrgsesse restauratsiooniperioodi, mil tooni andis uus, mitte millestki hooliv tusikute klass loosungiga Rikastuge!. Dumas joonistab tpse, lausa satiirilise pildi 1830. aasta Juulirevolutsiooniga lppenud epohhist. Kriitikast ei pse ka Dants. Tema kujus peegeldub mammona ksitavus. Raha ammendamatu jud paneb ta valitsema elu ja surma le ja ta minetab igasuguse mdutunde. Rikkus ktab krahvi kustutamatut kttemaksuiha ja hvitab temas viimsegi inimliku emotsiooni. Prast meeltliigutavat stseeni Mercedesega saab Dantsile selgeks, kui kalgistunud on tema sda, ja ta pgeneb ilmaelu eest ksildusse. Raha needust ppis krahvi kuju looja tundma ka omal nahal. Monte Cristo lossi lust ja lillepidu haaremidaamidega kestis vaid kaks aastat. Siis oli Alexandre Dumas pankrotis. Nd tuli tal elada vlausaldajate eest pgenedes. 300 romaani autor suri 68 aasta vanuses ilma hegi souta taskus. KASUTATUD KIRJANDUS
Kuid ta jõudis õnnelikult lõpuni, ehkki suure hirmuga, ja sai tugevate kiiduavalduste osaliseks, kui tegi oma mehaanilise kummarduse ja läks tagasi oma kohale. Häbeliku näoga tüdrukuke pudistas «Maryl oli väike tall» jne., tegi kaastundmust äratava reveransi, sai oma 129 tasu käteplagina näol ja võttis õhetades ning õnnelikuna istet. Tom Sawyer astus ette iseteadva julgusega ja alustas hoogsalt, suurepärase viha ning pöörase zestikulatsioo-niga kustutamatut ja hävitamatut kõnet «Andke mulle vabadus või andke mulle surm», kuid varises kokku keset ettekannet. Teda haaras järsku kole lambipalavik, tema põlved värisesid ja ta. tundis end lämbuvat. Tõsi, publiku sümpaatia tema vastu oli ilmne, kuid fakt oli ka, et publik vaikis, mis oli juba halvem kui see sümpaatia. Õpetaja kortsutas kulmu ja see tegi õnnetuse täielikuks. Tom võitles veel veidi ja taandus siis lõplikult lööduna. Kuuldus nõrka käteplaginat, kuid see vaikis peagi.
Kahvatult ja hirmuäratavana tõusis mileedi, tõukas d'Artagnani tagasi võimsa hoobiga rindu ja sööstis voodist välja. Oli juba peaaegu täiesti valge. D'Artagnan hakkas kinni ta õhukesest batistist hommikumantlist, et paluda andestust, kuid tugeva ja kindla tõmbega püüdis mileedi lahti rabelda. Batist rebenes ja paljastas ta õlad. Ühel neist kauneist ümaraist ja /Valgeist õlgadest märkas d'Artagnan piiritu hämmastusega liiliaõit, seda kustutamatut märki, mille vajutab timuka teotav käsi. «Suur jumal!» hüüatas d'Artagnan, lastes lahti hommikumantlist. Ja ta jäi liikumatult ning jäisena voodil vakka. Kuid mileedi taipas d'Artagnani ehmatusest, et ta on paljastatud. Kahtlemata oli ta kõike näinud -- noormees 402 teadis nüüd ta saladust, õudset saladust, mida ei teadnud keegi peale tema enda. Mileedi pöördus mitte enam vihase naisena vaid haavatud pantrina.
annaabi.ee 
