Eduard Bornhöhe "Tasuja"
Veel kaua valvasid lossihärrad varemete juures,
et ega Jaanus kuskilt välja ilmu. Lõpuks seoti Tambet kinni ja veeti lossikeldrisse kongi.
1343 aasta kevad. Ühel pilvisel ööl jüriööl peatus üksik ratsamees Tallinna lähedal kõrgel
künkal. Kaugel kiirgasid Lodijärve lossi valgustatud aknad. Ratsanik võttis kuue alt
tõrvalondi välja, süütas selle põlema ja tõstis selle üles. Ümberringi, kus silm seletas, vilkusid
talle vastuseks tulesilmad ja kustused siis. Viimaks kustus ka künkal tulelont. Nüüd sündis
see, et eemal üks mõis süttis ja see tuli enam ei kustunud. Lühikese ajaga süttisid paljudes
kohtades ümberringi uued ja uued tulekahjud. Põlesid mitte ainult mõisad, vaid iga hoone, kus
elas taanlane või sakslane. Isandad said nüüd aru, et loomast alamaks alandatud talupojad ei
tundnud ühegi rõhuja vastu mingit halastust ei naiste, laste ega vanade suhtes. Kõiki koheldi
kui rõhujaid. Üksik ratsanik seisis ikka künkal