Luule loovtöö
Ehk on luuletaja, näinud pealt teiste
elulõppe, mõistnud, et ühel hetkel kaob ka tema siit maailmast. ,,Sa tuled niikuinii miks
mitte nüüd?/ Ma ootan sind see on nii raske mulle./ Ma tule kustutin, uks avat ja mu hüüd/
on, kes nii lihtne sa ja imeväärne, sulle." Ahmatova leppis paratamatusega ning lausa kutsus
surma enda juurde.
Ka Sergei Jessenin (1895-1925), kes on end nimetanud ,,viimaseks külapoeediks", kirjutab
eluküünla kustumisest rahulikul ja loomulikul toonil. ,,Kõik me vähehaaval kaome sinna,/ kus
on igavene rahuriik./ Tuleb minulgi vist varsti minna, vaesed kondid koristada siit." Jessenin
tunnetas ette peatselt saabuvat surma ning ei kartnud seda. Ta teadis, et elu on karm ja lõpeb
alati. ,,Moskvas, kuskil ta tänavail kõverail/ varsti minugi kannul on surm." Enne enesetappu
kirjutas ta luuletuse, kus väitis, et ei lahku lõplikult ning surm on lihtne.
annaabi.ee 
