„Kriitika ja kriisid. Kunst Euroopas alates 1945"
aktsioonide ja videotega ning ka mõnede üksikute nüüdiskunsti lahendustega.
Läbivaim idee on see, et valgustusajastul algas lõppematu kriitika ja kriisi ring -
vabadus kritiseerida aitab ületada sotsiaalseid ja poliitilisi kriise.
Külastasin 24.oktoobril KUMU-s näitust „Kriitika ja kriisid. Kunst Euroopas
alates 1945“. Ruum oli jaotatud 12-ks osaks, mille südamikuks oli valgustuse
vaimu pilavad tööd. Teemadeks on veel see, mida kustnikud on probleemidena
käsitlenud ehk siis keskkond, loodus, lootus, kuidas me elame, kuidas tahame
elada, mida tahame (teha), kuidas tunneme ennast, kuidas tuleme toime
kohtadega, kus elame. Kogu näitus, mis kirjeldas kuidas Euroopa kunst ja
ühiskond on olnud mõjutatud sõjast ning kriisist, tuginedes külma sõja
perioodile.
Esimene töö, mis minu arust väärib välja toomist, oli Zdenenek Urbanek,
Vladimir Fuka ja Jiri Kolari fotokollaažid „Reportaažid“. Pildid on tehtud