Me peame rääkima kevinist essee
ka ise seda uskuda. Kevini sündimine oli Evale kui pidev meeldetuletus sellest, et ta on nii
külma iseloomuga ning pidev Kevini jorisemine ning nutt ajas teda närvi. Väga hästi on autor
kirjeldanud neid momente, kus Eva on üksi lapsega kodus ning püüab last magama panna või
teda sööta, sest sellest situatsioonis on niivõrd palju meeleheidet ning valu, et ka lugejal tekib
tunne just nagu tal oleks käed väsinud pidevast kussutamisest ning närvid läbi suutmatusest
võtta olukord kontrolli alla. Eva hakkab juba varakult mõistma, et ta ei meeldi lapsele ning, et
Kevin meelega nutab päevad läbi ning jääb vait vaid siis kui koju tuleb Franklin. Kui vaadata
samanimelist filmi siis seal on hästi välja toodud moment, kuidas Eva lapsega jalutades jääb
seisma ühe tänava keskel, kus parajasti käivad ehitustööd lihtsalt selleks, et kogu selle müra
keskel mitte kuulda lapse nutmist