Eesti kirjanduse ajalugu II
Esteetilise vahendus poolest on Kangro radikaalsem 60ndate sarjades. Kui mõelda sellele, et
seal on kahtlemata palju tagasivaatamist, siis need lapsepõlvemaastikud ja Eestipildid
hakkavad segunema fantaasiamaastikega palju jõulisemalt. Sisemine ja välimine maailm
kipuvad minema sujuvalt teineteiseks üle. Selle juures teiseneb ka värsipoeetika, mis kõige
otsesemalt avaldub selles, et vabavärssi tuleb juurde. Samas muidugi vormiteadliku autori
teatav tõlgenduslik mäng jätkub (,,Ei kuskimaa metamaa"), seal kasutatakse sonetipärja malli.
Kangro pole ainus autor, kes modernistlikku vormikeelt hakkab avaldama, tema puhul ei pea
otsima ka mingit meeletut modernistlikku mässu, see pigem mõjub sellise siseilmas liikuja
eneseotsingute tulemusena, mida muidugi saadab koguaeg teadlikkus kirjanduslikust taustast.
70ndatel tuleb ka hilisjärk, mis laias laastus jätkab 60ndate stiili, mingit loksumist
traditsioonilisuse suunas näeb ka
annaabi.ee 
