Sündinud sinisel päeval
minu arust on uskumatu, et lapsed sellist asja tunnevad. Oleskin võibolla natuke rohkem tahtnud
lugeda Danieli ja Anne suhetest, kes siis oli tema selline esimene lapsepõlve sõber ja kelle vastu
ta suurt huvi tundis. Ühest küljest on arusaadav, et ta ei osanud hinnata seda sõprust nii nagu ta
hindaks mingeid algarve või teisi numbreid ja üsna suur asi oli ka see, et ta üldse temast kirjutas
ja et Anne mittenägemine tekitas temas kurvatunde. Kindlasti üks suur asi, mille tahaksin välja
tuua on Danieli ,,esimene sümpaatia". Ma elasin sellele osale ise ka kaasa, sest ma kartsin, et see
poiss käitub temaga kuidagi halvasti või naerab ta välja. Ise ka natuke pabistasin, kui hakkasin
lugema, mis siis toimus peale selle kirja üleandmist, aga selgus, et tegin seda ilma põhjuseta.
Minu arvates käitus see poiss nagu täiskasvanud inimene ja mind meeldivat üllatas tema