V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
299
Magister Jacques Charmolue võttis sõna ja kõneles mahedalt:
«Arvesse võttes kaebealuse jonnakust, rnis meid kurvastab, panen ma ette tarvitada
piinapinki.» «Vastu võetud,» ütles eesistuja. Õnnetu vabises kõigest kehast. Ta tõusis siiski
helle-bardlaste käsul püsti ja astus kaunis kindlal sammul Charmolue ja vaimuliku kohtu
preestrite järel kahe rea hellebardlaste vahel ühe kõrvalukse poole, mis äkki avanes ja pärast
teda jälle kohe sulgus. Kurvastavale Grin-goire'ile jättis see mulje õudsest suust, mis avanes
ja tüdruku alla neelas.
Kui ta lahkunud oli, kuuldi saalis haledat mökitamist. Väike kits nuttis.
Istung katkes. Kui üks nõunik tähendas, et härrad on väsinud ja et veniks liiga pikale
piinamise lõppu oodata, vastas eesistuja, et iga kohtuametnik peab oskama ennast kohustuse
nimel ohverdada.
«Jonnakas ja vastik libu,» ütles üks vana kohtunik, «laseb ennast just siis piinapingile viia,
kui ma veel õhtustki pole söönud